Koostöös loome turvalisust

Abipolitseinike endi kogemus

Kadri: „Kogemus abipolitseinikuna on teinud mind paremaks“

Kõik algas juba põhikoolis, kui mind tabas tõdemus, et minust peab saama politseinik. Gümnaasiumi lõpuks teadsid minu soovist juba kõik ning klassikaaslased kujutasid mind viie aasta pärast revolver vööl kurjategijaid taga ajamas. Paraku viisid eluvalikud mind mõneks ajaks politseisüsteemist eemale, kuid praeguseks olen endale kindlalt leidnud nii vabatahtliku kui ka palgatöö siseturvalisuse valdkonnas.

Abipolitseinikuks hakkasin 2012. aastal sõbra soovitusel, kes nägi selles head võimalust end korrakaitsevaldkonnas proovile panna. Aktiivselt olen abipolitseinik olnud aasta (kokku teinud üle ühe kalendrikuu töötunde) ning osalenud nii patrull- kui ka ennetus- ja noorsoopolitsei tegevustes. See on olnud äärmiselt põnev ja rikastav kogemus, mis on minu maailmapilti oluliselt avardanud.

Kogemus abipolitseinikuna on muutnud mind paremaks mitmes mõttes. Esiteks teeb vabatahtlik osalus meie riigi ja kogukonna toimimises minust tublima kodaniku. Teiseks tunnen, et olen muutunud julgemaks, kannatlikumaks ja sallivamaks ning see teeb minust parema inimese. Kolmandaks on laienenud minu silmaring ning mõistmine ühiskonna valupunktidest ja inimeste probleemidest ning seeläbi olen oma töös asjatundlikum spetsialist. Kui lisada argumentide hulka veel isiklik huvi, siis on abipolitseinikuks olemine minu jaoks igati kaalukas ja kasulik ettevõtmine.

Kadri Ann Salla abipolitseinik aastast 2012 Tallinnas


Toomas: „Minu jaoks on loomulik pakkuda oma abi“

Nagu paljud liitusin minagi abipolitseinikega 2007. aasta kevadiste rahutuste aegu. Olles kodust ja skaudiliikumisest kaasa saanud isamaalise ning vastutustunnet tähtsustava kasvatuse, oli minu jaoks loomulik pakkuda oma abi olukorras, kus seda näis vaja minevat. Seesama motivatsioon ajendab praegugi vastavalt olukorrale selga panema kas politsei sinist või Kaitseliidu rohekirjut vormi ning panustama oma aega ja energiat ühise julgeoleku edendamiseks. Olukorras, kus politseinike read on eelarveid väisanud kärpekääride töö tagajärjel muret tegevalt hõredaks jäänud, ei pea ma paljuks kord-paar kuus mõnd patrullivahetust või politseioperatsiooni kaasa teha. Olen korduvalt tundnud uhkust Eesti politsei üle olukordades, kus naaberriikide (nii ida- kui ka lõunapoolsete) kodanikud on tunnustavalt tõdenud, et meie juures „meelehea” eest rikkumise korral karistusest ei pääse, või nagu keegi võõramaalane kord ajakirjanduses lausus: „Eesti politsei – see on nagu Saksa politsei.” Et meil üldjoontes päris kenasti kord majas on, see on minu silmis väärtus, mida hinnata ja hoida. Abipolitseinikuna politseitegevuses kaasa lüües tunnen, et saan selleks oma osa anda ning positiivset muutust kaasa tuua.

Toomas Nigola abipolitseinik aastast 2007 Põlvas



Abipolitseinik Tarmo Simson Paidest

Tarmo teine elu

Väidetakse, et inimesel on üks elu. Oma seitsme abipolitseinikuaasta jooksul olen veendunud, et nii mõnigi kord võib ühel inimesel olla mitu elu. Usun, et külamees, kes kohalikus bussipeatuses tukastama jäi, võib öelda, et talle anti teine elu siis, kui patrull oli mehe äratanud ja vaid veidi eemal asuvasse kodutallu saatnud. Jahedas öös ei oleks ta oma homset päeva ehk enam näinud.

Millist elu elavad kolm tüdrukut, üks neist veidi üle kümne eluaasta, teised nooremad, kes öisel tunnil oma kodumaja eest abi küsimiseks politseisse helistavad, sest toas laamendab purjus isa. See abikõne räägib uue ja parema elu lootusest ning tahtest, mille alguseks võis olla seesama kodus rahulikult magatud öö.

Mis toimub noore mehe hinges, kui ta seisab oma sõbra elutu keha kõrval? Ainult mõni tund tagasi lõbutseti, naerdi, neelati mõnuaineid. Seda sõpra enam ei ole. Kas ellujääja mõistab, et just sellel hetkel sai ta võimaluse elada teist elu?

Võib-olla toon liiga tõsimeelseid ja karme näiteid elu pahupoolelt. Need juhtumid on reaalsus, mida tavaline inimene ei tunnetagi enne, kui olukord teda ennast ei puuduta. Politsei kutsutakse appi kurbade ja väga raskete sündmuste juurde. Samas võib politsei abikäsi olla kellegi jaoks uus võimalus oma ajas teisiti ja paremana edasi minna, alustada teist elu.

Ka abipolitseiniku staatusse astudes tehtud valik vabatahtlikult selle karmi reaalsusega silmitsi seista tähendab teist elu. See on kõrvalepõige minu igapäevasest elurütmist: kodust, tööst, hobidest jne. Olles eelkirjeldatud (ja paljude teiste) juhtumite tunnistaja, paneb nähtu kõike tavapärast meie ümber vaatama hoopis teise pilguga. Nii on kogu aeg, mitte ainult pärast seda, kui olen vastu võtnud kõne: „Tere, Tarmo, kas n-päeval x-patrullis saad osaleda?“ Jaa, ikka saan, sest see on minu teine elu.

Tarmo Simson abipolitseinik aastast 2007 Paides