Koostöös loome turvalisust

Abipolitseinike endi kogemus

Põhja prefektuuri abipolitseinik Jaago Männiste

„Minu lapsepõlves soovisid kõik olla kas miilitsad, tuletõrjujad või kosmonaudid, nii ka mina. Peale keskkooli lõpetamist kaalusin tõsiselt minna Sisekaitseakadeemiasse, kuid Tallinna Tehnikaülikool võitis siiski selle võitluse. Tänasel päeval on minu põhitööks arvutisüsteemide haldamine.

Siiski ei soovinud ma jääda kõrvaltvaatajaks, minu rinnus pakitses ja painas edasi soov käed külge lüüa, et muuta ühiskonda paremaks ja turvalisemaks. Nii sai minust juba 2004. aastal abipolitseinik. Kui alustasin, ei olnud veel uhket vormi, käisime ikka oma riietega, peal kartulikotti meenutav helkurvest. Kuid see ei morjendanud mind, ikka leidsin aega, et nädalavahetuse õhtuti koos piirkonnakonstaabliga välja minna. 
Tänaseks on sellest saanud tuhandeid tunde patrull- ja ennetustööd. Kõrvaltvaatajaile ehk tundub, et minu ööpäevas on rohkem kui 24 tundi, muidu oleks raske seletada, kuidas ma nii palju jõuan. Rõõmsal meelel käin kodukandis iseseisvalt patrullis, mure kodukandi käekäigu pärast on mulle südamelähedane.

Üheks minu hobiks on laskesport, mis on andnud mulle võimaluse oma teadmisi selles vallas edasi anda koguni politseiametnikele endile. Olen läbinud palju koolitusi, sealhulgas omandanud instruktoripaberid. Minu oskusi ja teadmisi hindavad kolleegid kõrgelt, ma pidavat olema rahulik, ei lähe närvi ja selgitan asju parimal viisil. Tunnen, et olen alati oodatud, eks põhjuseid võib otsida minu positiivsest ellusuhtumisest, heast huumorimeelest, kuid ikka ja jälle tekitab see rinnus sooja tunde.

Miks ma seda teen? Vast sellepärast, et siiani ei ole asjade parendamise tuluke minu sees kustunud ja ma tunnen, et minu tööst on inimestele kasu. See on minu teine elu ja minu teine kodu. Ja ma tunnen, et olen oma töös hea, mida kinnitavad ka minu kõrged saavutused politsei kutsemeisterlikkuse võistlustel. Inimestel on erinev arusaam politseitööst, tihti oleneb see sellest, kummal pool seadusepiiri nad parajasti on – autoroolis kiiruse ületamise eest trahvi saades on politseinikud pahad, kuid koduvägivalla ohvrites tekitab lööja arestimajja toimetamine tänutunnet.

Vabatahtliku hing on suur, tunne, et täna aitasin naabrimehe lapse turvaliselt üle tee, eile takistasin joobes isikut rooli istumast, päästes sellega eelkõige tema enda elu ja nii edasi, annab jõudu, see on see, mis toidab minu hinge. Ma soovin, et meid oleks rohkem – meid ja neid, kes südamega seda teevad.“


Lõuna prefektuuri abipolitseinik Anne Mätlik

Olla vabatahtlik, see on midagi suurt ja väärtuslikku. Ma saan abipolitseinikuna õpetada noori, harida täiskasvanuid ja miks mitte värskendada vanurite teadmisi. Kogukonna abistamise kõrvalt saan ma abistada ka politseinike nende ülesannete täitmisel ja turvalisuse tagamisel. Ja seejuures tunne, et ma olen kolleegide poolt hinnatud ning laste poolt alati koolidesse loenguid andma oodatud.

Abipolitseinikuks olemine on mind isiklikus elus suuresti arendanud ning paremaks inimeseks muutnud. Iseäranis tänulik olen mulle usaldatud erinevate ülesannete ja võimaluste eest, mis nõuavad juba olemasolevate aga ka uute oskuste arendamist ja kasutamist. Vabatahtluse ja pideva inimestega suhtluse läbi olen saanud suurendada oma enesekindlust, realiseerida ja kombata oma võimeid ja nende piire ning õppida alatasa juurde uusi oskusi.

Abipolitseinike töös köidab mind enim ennetus- ja noorsootöö ning neis valdkondades löön ma ka enim kaasa. Samavõrd oluliseks pean ma aga ka kõiki teisi politseitöö liine ja kunagi ei ütle ma ära ka liiklusjärelevalve tegevustest või teeninduse abistamisest, kui seal parasjagu abikäsi vajaka on.

Tööst noortega on mulle ehk kõige eredamalt meelde ning hinge jäänud Lõvi Leoga samastumine erinevatel üritustel ja ka Eesti Eriolümpia tõrvikujooksud Otepääl.

Avatus ja empaatilisus on need märksõnad, mis mind enim minu töös abipolitseinikuna innustavad.


Lääne prefektuuri abipolitseinik Ursula Rahnik

Abipolitseinike rühma juht iseloomustab vabatahtlikku järgmiselt: Ursula on abipolitseinikuna panustanud alates 22.06.2017.a. Ursulat iseloomustaksin selliselt, et ta on võtnud endale kindlalt eesmärgiks, et kui ta liikmeks on, siis ta ka panustab. Niisama nimi või number abipolitseinike nimekirjas ta olla ei soovi. Nii käib Ursula patrullis iga kuu keskmiselt kaks korda või rohkemgi. Tema peale saab alati kindel olla. Isegi kui ei taha teda segada mõnikord, kuna ta alles just käis patrullimas, siis viimases hädas kui teised on ära öelnud, olen ikka Ursulalt „jah“ sõna välja võlunud.

Eelmisel aastal tunnustasime Ursulat enda seas kui parimat uustulnukat. Sellel aastal on Ursula jõudnud panustada 26 korda ja 213 tundi erinevatesse politseilistesse tegevustesse. Nende näitajatega on Ursula tõusmas hetkel Saaremaa suurimate vabatahtlike panustajate hulka, kui mitte kõige suuremaks.
Ursula haare on lai ka juba selle poolest, et talle pole võõras panustamine väljapoole maakonda. Nii on ta käinud Weekendil ja ka muudel turvamisvajadust nõudvatel üritustel. Pidev enesetäiendamine on samuti Ursulale iseenesestmõistetav ning nii osaleb ta regulaarselt koolitustel ja õppustel.


Ida prefektuuri abipolitseinik Mari-Liis Lukk

Abipolitseinikuks kandideerisin seetõttu, et olin keskkooli lõpetamise eel dilemma ees, mida elult tahta ning millist eriala tulevikuks valida. Kuivõrd üks paljudest valikutest oli kandideerimine Sisekaitseakadeemiasse politseiniku erialale, ent kahtluseuss näris jätkuvalt hinge, siis otsustasin ma esmalt eriala sobivust kombata abipolitseinikuna. Üsna kiiresti sai mulle selgeks, et politseinik minust siiski ei saa, vähemalt veel mitte. Abipolitseinikuna aga jätkasin ja nüüdseks olen vabatahtlik olnud üle kahe aasta. Selle lühikese aja jooksul olen saanud väga palju teadmisi ja kogemusi. Lisaks on minust endast selle protsessi läbi kasvanud igati seaduskuulekas inimene, kes oskab märgata ja aidata. Vabatahtluse juures motiveerib mind särasilmne meeskond ning teadmine, et saan ühiskonnale kasulik olla. Sellist tegusat ja aktiivset meeskonda ja meeskonnatööd nagu meil on Jõhvi abipolitseinike rühmas annab otsida. Siin osatakse märgata ja toetada, kaasamisest rääkimata. Elukeskkonna kõige suuremaks ohuallikaks pean aga joobes ja kihutavaid juhte, kuna olen oma töös vabatahtlikuna nendega väga palju kokku puutund. See on ka põhjus, miks osalen kõige meelsamini puhumisreididel, kus saan omalt poolt anda panuse, et meie tänavatelt kõrvaldada just selliseid juhte, kelle mõtlematu teguviis võib tekitada pöördumatut kahju.


Kadri: „Kogemus abipolitseinikuna on teinud mind paremaks“

Kõik algas juba põhikoolis, kui mind tabas tõdemus, et minust peab saama politseinik. Gümnaasiumi lõpuks teadsid minu soovist juba kõik ning klassikaaslased kujutasid mind viie aasta pärast revolver vööl kurjategijaid taga ajamas. Paraku viisid eluvalikud mind mõneks ajaks politseisüsteemist eemale, kuid praeguseks olen endale kindlalt leidnud nii vabatahtliku kui ka palgatöö siseturvalisuse valdkonnas.

Abipolitseinikuks hakkasin 2012. aastal sõbra soovitusel, kes nägi selles head võimalust end korrakaitsevaldkonnas proovile panna. Aktiivselt olen abipolitseinik olnud aasta (kokku teinud üle ühe kalendrikuu töötunde) ning osalenud nii patrull- kui ka ennetus- ja noorsoopolitsei tegevustes. See on olnud äärmiselt põnev ja rikastav kogemus, mis on minu maailmapilti oluliselt avardanud.

Kogemus abipolitseinikuna on muutnud mind paremaks mitmes mõttes. Esiteks teeb vabatahtlik osalus meie riigi ja kogukonna toimimises minust tublima kodaniku. Teiseks tunnen, et olen muutunud julgemaks, kannatlikumaks ja sallivamaks ning see teeb minust parema inimese. Kolmandaks on laienenud minu silmaring ning mõistmine ühiskonna valupunktidest ja inimeste probleemidest ning seeläbi olen oma töös asjatundlikum spetsialist. Kui lisada argumentide hulka veel isiklik huvi, siis on abipolitseinikuks olemine minu jaoks igati kaalukas ja kasulik ettevõtmine.

Kadri Ann Salla abipolitseinik aastast 2012 Tallinnas


Toomas: „Minu jaoks on loomulik pakkuda oma abi“

Nagu paljud liitusin minagi abipolitseinikega 2007. aasta kevadiste rahutuste aegu. Olles kodust ja skaudiliikumisest kaasa saanud isamaalise ning vastutustunnet tähtsustava kasvatuse, oli minu jaoks loomulik pakkuda oma abi olukorras, kus seda näis vaja minevat. Seesama motivatsioon ajendab praegugi vastavalt olukorrale selga panema kas politsei sinist või Kaitseliidu rohekirjut vormi ning panustama oma aega ja energiat ühise julgeoleku edendamiseks. Olukorras, kus politseinike read on eelarveid väisanud kärpekääride töö tagajärjel muret tegevalt hõredaks jäänud, ei pea ma paljuks kord-paar kuus mõnd patrullivahetust või politseioperatsiooni kaasa teha. Olen korduvalt tundnud uhkust Eesti politsei üle olukordades, kus naaberriikide (nii ida- kui ka lõunapoolsete) kodanikud on tunnustavalt tõdenud, et meie juures „meelehea” eest rikkumise korral karistusest ei pääse, või nagu keegi võõramaalane kord ajakirjanduses lausus: „Eesti politsei – see on nagu Saksa politsei.” Et meil üldjoontes päris kenasti kord majas on, see on minu silmis väärtus, mida hinnata ja hoida. Abipolitseinikuna politseitegevuses kaasa lüües tunnen, et saan selleks oma osa anda ning positiivset muutust kaasa tuua.

Toomas Nigola abipolitseinik aastast 2007 Põlvas



Abipolitseinik Tarmo Simson Paidest

Tarmo teine elu

Väidetakse, et inimesel on üks elu. Oma seitsme abipolitseinikuaasta jooksul olen veendunud, et nii mõnigi kord võib ühel inimesel olla mitu elu. Usun, et külamees, kes kohalikus bussipeatuses tukastama jäi, võib öelda, et talle anti teine elu siis, kui patrull oli mehe äratanud ja vaid veidi eemal asuvasse kodutallu saatnud. Jahedas öös ei oleks ta oma homset päeva ehk enam näinud.

Millist elu elavad kolm tüdrukut, üks neist veidi üle kümne eluaasta, teised nooremad, kes öisel tunnil oma kodumaja eest abi küsimiseks politseisse helistavad, sest toas laamendab purjus isa. See abikõne räägib uue ja parema elu lootusest ning tahtest, mille alguseks võis olla seesama kodus rahulikult magatud öö.

Mis toimub noore mehe hinges, kui ta seisab oma sõbra elutu keha kõrval? Ainult mõni tund tagasi lõbutseti, naerdi, neelati mõnuaineid. Seda sõpra enam ei ole. Kas ellujääja mõistab, et just sellel hetkel sai ta võimaluse elada teist elu?

Võib-olla toon liiga tõsimeelseid ja karme näiteid elu pahupoolelt. Need juhtumid on reaalsus, mida tavaline inimene ei tunnetagi enne, kui olukord teda ennast ei puuduta. Politsei kutsutakse appi kurbade ja väga raskete sündmuste juurde. Samas võib politsei abikäsi olla kellegi jaoks uus võimalus oma ajas teisiti ja paremana edasi minna, alustada teist elu.

Ka abipolitseiniku staatusse astudes tehtud valik vabatahtlikult selle karmi reaalsusega silmitsi seista tähendab teist elu. See on kõrvalepõige minu igapäevasest elurütmist: kodust, tööst, hobidest jne. Olles eelkirjeldatud (ja paljude teiste) juhtumite tunnistaja, paneb nähtu kõike tavapärast meie ümber vaatama hoopis teise pilguga. Nii on kogu aeg, mitte ainult pärast seda, kui olen vastu võtnud kõne: „Tere, Tarmo, kas n-päeval x-patrullis saad osaleda?“ Jaa, ikka saan, sest see on minu teine elu.

Tarmo Simson abipolitseinik aastast 2007 Paides