Koostöös loome turvalisust

Ajalugu

Enne Vabadussõda

1917. aasta  veebruaris likvideeriti Veebruarirevolutsiooni tulemusena tsaari politsei ja korrakaitseks asutasid kodanikud endise tsaaririigi territooriumil nn. miilitsa, mille liikmed kandsid oma tunnusena varrukal valget käesidet. Taolised vabatahtlikud relvastatud korrakaitse üksused üritasid kaitsta segastel aegadel kodukohas avalikku korda ja kodanike vara. Paralleelselt asutati samal ajal ka sisejulgeoleku ülesannetega punakaart (kandis punast käesidet varrukal).

Riia langemisega 1917. aasta augustis lagunes rinne ja sealt põgenevad demoraliseerunud vene sõdurite jõugud hakkasid ohustama Lõuna-Eesti linnu ja maakondi. Selle tulemusena loodi Omakaitse, mille liikmed kandsid varrukal valget käesidet. Esimesed Omakaitse üksused tekkisid septembri algul Võrus ja Viljandis, veidi hiljem juba ka Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis. Pärast kommunistide riigipööret oktoobris 1917 (novembris u. k. j.), mis viidi läbi punakaardi (ehk kommunistliku miilitsa) toel, läks Omakaitse põranda alla, kus tegutses salaja kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni 24. veebruaril 1918.

Järgmisel päeval, 25. veebruaril okupeeris Eesti alad Saksa Keisririik. Saksa okupatsioonivõim nägi Omakaitse üksustes potentsiaali tagalas korra kindlustamisel.

Omakaitse nimetati ümber Bürgerwehr’iks ja seda hakkasid juhtima sakslased, kuid baltisakslaste kõrval kuulus sellesse organisatsiooni ka eestlasi, kes lõid Bürgerwehr’i sees salajased, ainult eestlastest koosnevad kaitseliidu grupid.
 
Esimese Maailmasõja lõppedes 11. novembril 1918 tuli kokku Eesti Ajutine Valitsus, kes otsustas Bürgerwehr’i laiali saata ja maa kaitsemise Eesti Kaitse Liidu kätte anda. Sõjaministrile allutatud EKLi ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder, juhatuse esimeheks aga Johan Pitka. Juba 11. novembri õhtul saadeti esimesed kaitseliitlastest patrullid Tallinna tänavatele.
 
Eesti Kaitse Liit tegutses oma algperioodil riigis korra ja sisemise julgeoleku tagamisel, olles esimene iseseisva riigi korrakaitseüksus, teisalt kasvas temast Vabadussõja käigus välja Eesti Rahvavägi (kaitsevägi).

*toimetanud Merike Jürjo

Eesti Vabariigi ajal 1918-1940

Toonasel politseil eraldi vabatahtlikke ei olnud, koostööd tehti Kaitseliiduga, mille liikmeskonda paljud politseinikud ise kuulusid.

Nõukogude okupatsioon

Nõukogude režiim pakkus võimalust osaleda korrakaitses rahvamalevlasena või ühiskondliku autoinspektorina. Tänapäevases vaates ei saa neid tegutsemisvorme (eriti rahvamalevat) hinnata päris vabatahtlikuks, sest sageli toimus rahvamalevlaste ja ÜAI-de kaasamine asutuste ja organisatsioonide kaudu, kellele anti normid, kui palju inimesi nad peavad miilitsale abiks saatma. Mõnigi kord rakendati kollektiivis inimeste leidmiseks meelitusi ja ähvardusi. Rahvamalevlaseks võis sattuda kollektiivi „nõrgim lüli“.

1991 - …

1990. a septembris vastuvõetud  ja 1. märtsil 1991. a jõustunud politseiseaduse § 2 lõige 4 sätestas, et ühiskondlikud ja lepingulised politseitöötajad loetakse riigiteenistuses olevaks vahetult teenistusülesannete täitmise ajal, nende õiguslik seisund, kohustused ja õigused määratakse kindlaks käesoleva seaduse ning Eesti Vabariigi muude normatiivaktidega.

Tegelikult olid eestimeelsed vabatahtlikud olemas ka enne politsei loomist üha eestimeelsemaks muutunud miilitsas. Kui rahvamalevasse suhtuti kui nõukogulikku nähtusse, siis paljud ühiskondlikud autoinspektorid (ÜAI) jätkasid peale 1. märtsi 1991 politsei juures tegutsemist ja neist said hiljem abipolitseinikud.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14.11.1991. a vastu võetud „Seadus politsei tegevuse õigusliku reguleerimise mõningate küsimuste kohta“ asendas „rahvamalevlase“  ENSV administratiivõiguserikkumiste koodeksis ja ENSV kriminaalkoodeksis „ühiskondliku politseitöötajaga“. Paljud õiguslikud valdkonnad olid tol ajal reguleeritud seaduste puudumisel Vabariigi Valitsuse määrustega, nt liikluseeskiri või liikluse reguleerimise ja kontrollimise eeskiri, kus siis pandi vastavad kohustused või anti õigused ühiskondlikele politseitöötajatele. Õiguslikud lüngad ületati sageli abstraktse tõlgendamise abil ehk ÜAI-sid ja kodukaitsjaid käsitleti, kui ühiskondlikke politseitöötajaid.

Eesmärgiks oli võetud ühiskondliku politseitöötaja seaduse väljatöötamine ja rakendamine. Seaduse eelnõu esimene lugemine leidis aset novembris ja detsembris 1993. Toome tollastest aruteludest välja lõigu, mis iseloomustab ÜAI-de ja kodukaitsjate tegevust. Riigikogus selgitas seadusloome vajadust siseministeeriumi õigusloome osakonna juhataja Osvald Tammeorg:
"Lugupeetud rahvasaadikud on kindlasti kõik kuulnud ühiskondlikest autoinspektoritest, kui nad nendega ka kohtunud pole. Nende näol on samuti tegemist sisuliselt ühiskondlike politseitöötajatega. Neid on umbes 1300. Ühiskondlike autoinspektorite käesoleva aasta 9 kuu töötulemused on märkimisväärsed. Nii on nad 9 kuuga kinni pidanud 778 joobnud olekus sõidukijuhti, 440 lubadeta sõitjat, 3588 kiiruse ületajat ja üldse kokku 8115 õiguserikkujat. See on aukartustäratav arv. Seetõttu tuleks vääriliselt hinnata ühiskondlike autoinspektorite panust ja osa meie kõigi liiklusturvalisuse tagamisel. Igatahes leidsid meid külastanud Soome politseitöötajad, et ka neile kuluks marjaks ära meie ühiskondlike autoinspektorite kogemuste rakendamine teisel pool lahte. Eesti Kodukaitses oli 1. novembri seisuga 2597 liiget ning nad on kinni pidanud 5442 korrarikkujat. Samuti osalesid nad avaliku korra kaitsmisel massiüritustel, nagu koolinoorte laulupidu, Rock Summer jne. Nende aktivasse kuulub ka rea ohtlike kurjategijate kinnipidamine. Politsei igapäevatöös on väga oluline, et näiteks politseikonstaablil oleksid käepärast mõned ühiskondlikud politseitöötajad, kes saaksid teda aidata, kui on tegemist avaliku korra tõsisema rikkumisega, kuna korrarikkujad tegutsevad sageli grupis ja relvastatuna ning politseiametnikul, näiteks maapiirkonnas, on üksi raske neid taltsutada. Kui endise siseministri Lagle Pareki ettekandes öeldi, et politsei ootab pikisilmi ühiskondliku politseitöötaja seaduse vastuvõtmist, siis seda ei öeldud suusoojaks. Me ei või ega saa loobuda politsei vabatahtlikest abimeestest. Nende osa pole olnud väike ning loodame, et pärast selle seaduse vastuvõtmist suureneb see veelgi ja seda kõigiti kooskõlas demokraatia ja seadusega. Tänan tähelepanu eest!"

Arutelud olid pikad. Riigikogu menetluse käigus muutus seaduse eelnõu nimi, teisel lugemisel räägiti juba abipolitseiniku seaduse eelnõust. Mõiste „abipolitseinik“ tuli kompromissettepanekuna, kuna mitmetele huvigruppidele, nt ÜAI-dele, ei meeldinud nimetus „ühiskondlik politseitöötaja“.  

20. aprillil 1994. a võeti vastu  abipolitseiniku seadus (APolS), mis koosnes 17 paragrahvist, viimane neist muutis politsei seadust, sätestades, et ühiskondlikel alustel osalevad politsei tegevuses abipolitseinikud, kelle staatus kehtestatakse seadusega. APolS oli oma aja õigusakt, lihtne ja lakooniline, samas suur samm õigusriikluse suunas. Realiseeriti üks põhiseaduse põhimõtteid – riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.  Politsei tegevuses riivatakse sageli inimeste põhiõiguseid, eelneval ajal olid vabatahtlikud politseid abistanud väga õrnale õiguslikule baasile toetudes. Seadus nägi ette abipolitseinike kinnitamise konkreetse politseiametniku juurde või politseiasutuse juures asuva abipolitseinike formeeringu koosseisu. Sätestas abipolitseiniku tegevusvaldkonnad, õigused ja sotsiaalsed garantiid.

1994. a  kinnitati esimene abipolitseinike kaasamise juhend, anti välja esimesed abipolitseiniku tunnistused, kehtestati käelint ja rinnamärk.

Esimene abipolitseiniku seadus kehtis väiksemate muudatustega kuni 2011. a, mil jõustus praegu kehtiv abipolitseiniku seadus. Viimane suurem muudatus abipolitseinike tegutsemise õiguslikus regulatsioonis leidis aset juulis 2014. a, kui jõustus korrakaitseseadus.

2014. a aprillis tähistati politseis abipolitseinike 20. tegutsemisaastat.

nii see on